Varastatud valimistest ja reetmisest

Uus koalitsioonileping on saanud allkirjad ja on aeg valimistele tagasi vaadata ning edaspidiseks järeldusi teha. Tänaseks on teada, et sõnade “aus” ja “läbipaistev” taga on tegelikult kahekeelsus ning silmakirjalikkus. Kui nii, siis nii. Sellega tuleb edaspidi lihtsalt arvestada.

Kogu Pärnu rahvas andis valimistel kõige suurema toetuse konservatiivide ideedele, ometigi suutsid väiksema häältesaagiga parteid haarata linnas võimu. Uut võimu iseloomustab, et vana arm ei roosteta, või ehk meenub Gerli Padari eurolauluke “partners in crime”. Kuna kuuldavasti on koalitsioonilepingu üks mitteametlik osa Toomas Kivimägi piinlik maaküsimus. Palju õnne meile kõigile.

Koalitsioonilepingu sisust vaatab silma ülioptimism kümnetesse miljonitesse ulatuvate investeeringulubadusega. Loodetavasti ei lähe mõne kümne miljoniga nii, nagu läks eelmine kord kui Reformierakond sellisele rahale ligi lasti. Kus alguses oli, aga pärast ei olnud. Ja nende kohta, kes 10 miljoni afääri kritiseerivad, ütleb klubi vanameister, et nad ei armasta Eestit.

Mida kõike on kokku lubatud, et võimu pöörata? Kuigi ka rahalist katet seotud lubadustele esialgu ei pruugi olla. Mõjuvõimuga kauplejatelt saadi võimupandina kinnitus, et sillaehituseks leitakse riigi poolt lisaks kaheksa miljonit eurot. Samas just nemad rikkusid ära eurotoetuse saamise kolmandale sillale ja ka lubatud raha ei pruugi valitsuse eelarve ridadel tegelikult olemas olla. Kusjuures Rail Baltica valmimist lubatakse 4 aastat varem kui seda teeb valitsus Toompeal ja raudtee ehitajad ning rahastajad. Mida veel? Viisaastak nelja aastaga?

Liberaalse konsensuse koalitsioonilepingus jääb arusaamatuks Libatse — Pärnu nelja realise tee ehitustempo tõstmise lubadus. Ajal kui äsja lõpetati tee ehituse projekt planeerimisfaasi lõpus sisuliselt Reformierakonna poolt. Kas on mõeldud negatiivset tempo tõstmist? Ja Pärnu saab rikkaks miinusmärgiga? Negatiivsus on peale riigipööret ju moodi läinud. Seda nii kiirtestide, kodanikuvabaduste kui elatustaseme näitajate osas.

Kodulinnale langeva Alde parteide võimuleppe äraspidisus riivab silma. Milles suurem kaasamine tähendab tegelikult kaasamise vähendamist. Volikogu komisjonide liikmete hulka kaasatakse kakskümmend linnaelanikku vähem ja nõndanimetatud “osavaldade elanike huvide tähtsustamine” on sisuliselt võimu suurem politiseerimine.

Ausus tähendab Pärnu uuele koalitsioonile mõjuvõimuga kauplemist ja avatus tähendab e-hääletusega alustamist volikogus.

Keskkonnakaitse tähendab rohepöörde kaudu kõiki vaeseks tegevat “kliimaneutraalsust”. Rohetiiger kasvatab näiteks juba täna toasooja hinda. Nii nagu tähendab “hooldamine” ja “valguse toomine” RMK metsades lageraideid. Loodetavasti ei minda linna rohealade “hooldamisega” väga hoogu.

Tervis ja terve olemine on uues leppes mainitud vaid põgusalt koolitoidu ja vaimse tervise keskuse osas. Terviseküsimused näivad olema uue linnavõimu juures teisejärgulised, rääkimata Covid-19 ümber toimuvast inimeste terroriseerimisest. Loodetavasti terve mõistus säilib.

Kirsiks tordil on stiil, kuidas koalitsioonilepe sündis. Millised olid varem sõlmitud eesmärgid ja kuidas neid murti. Reetmine inimliku nõrkusena olla üks vastikumaid tegevusi. Olgu see siis enesepettena, riigireetmisena või koalitsiooniläbirääkimistel. Ehk esialgu jäid ideaalid ja läbipaistvam linnajuhtimine alla inimlikele nõrkustele.

Sündiv võimulepe on seda imelikum, et pikaaegne linnajuht Romek Kosenkranius saab ise suurepäraselt aru, et ta on täna “linnapea” Toomas Kivimägi valitsuses. Eelkõige seetõttu, et just viimase tegevus oli peamine põhjus, miks Pärnu sillaehitus 8,7 miljonist eurorahast ilma jäi.

Või asja teine pool: Reformierakonna käes on e-valimismasin ja iga teine partei — eriti tänase “reitingu” valguses Keskerakond — peaks seda nendega koostöö tegemisel arvestama. Ehk E-häälte najal võimul püsiva Reformierakonnaga koostöö tegijate toetus langeb järjepidevalt. Rääkimata sellest, et koalitsioon Reformierakonnnaga tähendab Eesti riigi mahamüümist — aka Euroopa Liidu föderaliseerumist –, põhiseaduse asendamist diktatuuriga, laste soomuutmist ja kodanike põhivabaduste hävitamist.

Täna on Eesti riigi sünnilinnas Pärnus elanike suurima toetuse pälvinud erakond jäetud linna juhtimisest kõrvale. Samas igal mängurpoliitikul on kunagi oma mihklipäev ja ilmselt ei tule seda ka väga kaua oodata. Vaadata pole vaja kaugemale kui nõrk on Toompea koalitsiooni seis.

Pärnu konservatiivid seisavad opositsiooni suurima jõuna, inimeste vabaduste, noorte ja noorte perede huvide ning vabade kodanike õiguste eest.